Õuntest juba rääkisime ja jätkame sarnasel lainel. Nimelt kasvab Eestis ka üks väga omapärane õunasort –
Pihlakas. Jah, pihlakas on oma olemuselt tegelikult pisike õun. Oma tillukese olemuse tõttu tuntakse teda
rahvasuus pigem marjana. Pihlakad sisaldavad endas palju sorbiinhapet, mis annab neile mõru ja kergelt
kibeda maitse. Peale esimesi öökülmasid aga sorbiinhape laguneb ja väikesed„õunad“ muutuvad
mahedamaks ja magusamaks. Siis ongi kõige õigem aeg ämbrid ligi võtta ja korjele asuda. Ajastus peab
olema täpne, et arenenud maitsemeeltega metsalinnud kogu saaki endale ei jõuaks krabada.

Kui saak käes, purustame pihlakad ning paneme kolmeks kuuks kvaliteetse kodumaise rukkipiirituse sisse
tõmbama. Edasi teeb aeg suure osa tööst meie eest. Enne pihlakanapsu pudelitesse villimist filtreerime ja
timmime paika lõpliku maitse. Meie jaoks on oluline, et oleks tasakaal napsu kanguse, magususe ja
pihlaka oma spetsiifilise maitse vahel. Kuna valmistame oma jooke päris marjadest ja puuviljadest siis
võib pudeli põhja tekkida kerge sade.

Pihlakanaps on kergelt mõrkjas, tänu millele sobib ta iseseisvalt väga hästi aperatiiviks. Tekitab parema
söögiisu ja teeb maitsemeeled erksaks. Soovitame juua kergelt jahutatult suuremast aroomiklaasist.
Soojemate ilmadega sobib sorts Pihlakanapsu imehästi lisandiks külmale vahuveinile või õunasiidrile.